Rootsi kirjanik Kerstin Ekman, üks Skandinaavia tunnustatumaid autoreid, kutsub lugejaid kaasa mõtlema ökoloogiliste probleemide ja inimese vältimatu vastutuse üle looduse eest, mille üheks osaks ta on. Tema teoste hoiatav sõnum põimub murega inimese panuse pärast keskkonna tasakaalu rikkumisse. Ekman loob kargeid, samas kauneid pilte põhjamaisest loodusest, kirjeldab ja analüüsib inimsuhete, aga ka inimese ja looduse vahelisi lahkhelisid ning näitab, et tegudel ja sündmustel võivad olla möödapääsmatud ja ootamatud tagajärjed. Kerstin Ekmani stiili iseloomustab vaoshoitus ning täpne ja napp, aga väljendusrikas keelekasutus. Tema jutustamisviis on paeluv ja poeetiline. Märkimisväärsed on autori laialdased teadmised metsast ning loodusest tervikuna.
Romaani minategelane on vana mees, kes peab raamatu alguses oma 70. sünnipäeva. Kohe loo alguses aset leidev kohtumine võimsa hundiga annab teose sisule raamistiku – oma maa-alal oma elu elav loom, kes tahab seal rahus elada, aga kellel seda teha ei lasta. Autori tekst kannab mõtet, et kõike ei saa taandada inimeste huvidele, vaid vajalik on märgata ka teiste olendite maailmas eksisteerimist. Romaanis leiab palju omavahel põimunut: vana mees, suursugune hunt, loom vs inimene, indiviid vs kari, mets ja selle majandamine, häbi ja vastutus, jahipidamine ja selle eetilisus. Ühtlasi on „Hundijooks“ suurepärane lugu vananemisest ja armastusest. Lisaks sisaldab romaan mõtteid kahetsusest, inimese suhetest metsiku loodusega ja elu halastamatust lõpust.
Tegemist on suurepäraselt jutustatud ja sügavalt puudutava teosega, mis paneb mõtlema elu ja ajalikkuse ning meie käitumise eetilisuse üle. Kas jaht võrdub tapmisega? „On suur vahe, kas rääkida kõigist, kellelt sa oled elu võtnud, või kõigist, kelle sa oled õnneks võtnud. Kõigist, kelle ma lasknud olen, nii oleks see muuseas kõlanud. Kas sõdurid sõjas ütlesid: kõik, kelle me lasksime? Või oli neil veel nii palju inimlikkust alles, et nad ütlesid: kõik, kelle me tapsime?“ On julgustükk elu hilisemas faasis iseendaga silmitsi seista, mõelda ja tunnetada, kas kunagi tehtud otsused on olnud sinu tõekspidamiste väärilised, või oled ise ajaga niipalju muutunud, et mõistad paljude tõekspidamiste ekslikkust.
Varrak, 2022. 198 lk
Viimsi Raamatukogu ajaveeb 