Marju Kõivupuu. Meie pühad ja tähtpäevad

Tuleb kindlasti nõustuda folklorist Marju Kõivupuuga, et traditsioonide, tavade ja kommete tundmine ja järgimine on see, mis aitab toetada kultuurilist järjepidevust ning rahvuslikku identiteeti. Just pühad ja tähtpäevad ühendavad meid esivanemate traditsioonide ja kultuuripärandiga. Inimesele on läbi aegade olnud olulised kaks kujundit – elukaar ja aastaring. Esimene on üks ja suur, teine aga kordub järjepidevalt. Kogu meie kombestik on suuresti määratletud neist kahest kujundist. Tavad ja kombed on ajaloo jooksul muutunud ning erinevatest allikatest mõjutusi saanud. Eestlaste vanem tähtpäevade kalender kujunes välja 19. sajandi keskpaigaks. Tähtpäevade aluseks on olnud aastaaegade ja loodusnähtuste rütmilisus ning sellega hiljem seondunud maarahva tööd-tegemised. Samuti sulandusid tähtpäevade ritta kirikukalendripühad. Neist mitmed andsid vanadele tähtpäevadele uued nimed. Paraku võime aga väita, et tänapäeva tähtpäevadeks on pigem kujunenud sõbrapäev ja halloween, mitte taliharjapäev või karjalaskepäev. Pühad ja tähtpäevad on lisaks traditsioonide kandmisele ajalikud ja muutuvad. Iga uus põlvkond annab vanadele pühadele oma näo ja sisu ning loob ka uusi.

Marju Kõivupuu raamatus kirjeldatakse tähpäevade ajalugu ning nende tausta. Lugeja saab teada, millised ended erinevate tähtpäevade kohta on läbi aegade kasutusel olnud. Lisaks kirjeldab autor, kuidas mingi päeva tähtsus ja kombestik ning selle tähistamine on ajas muutunud. Teksti mõistmisele aitab kaasa raamatu kaunis kujundus. Teoses leidub rohkesti  fotode, postkaardite ja vanade kunstiteoste reprosid.

Olulisem kui konkreetsete tähtpäevade teadmine on pigem nende mõtestamine iseenda jaoks. Teades erinevate pühade kujunemist ja nende tähtsust meie esivanematele, omandavad paljud neist meie jaoks hoopis uue tähenduse.

Marju Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad“ on mitte ainult huvitav, vaid ka väga hariv raamat, mis peaks pakkuma avastamisrõõmu igaühele, kes sellega tutvust teeb.

Varrak, 2018. 271 lk