Ray Bradbury “Võilillevein”

Võilillevein süüvib 12-aastase poisi mõttemaailma, kuid eksivad need kes arvavad tegemist olevat ainult ühe nooruki suvemeenutustega. Lugeja, kes piirdub esimese kümnekonna leheküljega ei pruugi koheselt kirjaniku mõttemaailmaga haakuda ning võib ilma jääda suurepärase teose nautimisest. Bradbury teksti ja selle õnnestunud tõlke tulemusena saame osa sõnakasutuselt ja keelelt vägagi vaimustavast tekstist. Tegemist on raamatuga, mis lugemise edenedes hakkab sind üha rohkem kõnetama. Üksteise külge on pikitud episoode erinevate sündmuste, olukordade, isikute ja esemete muljetest. Autor on meisterlikult edasi andnud oma tundeid ja mõtteid.

Täiskasvanutena unustame pahatihti ära oma lapseea unistused ja hirmud. Kirjaniku eesmärgiks näib olevat läbi ühe suve meenutuste käsitleda igavikulisi teemasid: minevik ja olevik, elu ja surm, õnn ja õnnetus. Tihti oleme nagu väikesed lapsed kes jooksevad aina uute mänguasjade järele. Pigem tuleks otsida seda, mis on tõeliselt tähtis ja mõista, et õnn peitub meis endis. Väikesed asjad ja näiliselt väheolulised sündmused osutuvad sageli hoopis tähelepanuväärsemateks. Inimlikkus saab väärtuste mõõdupuuks.

Kuna raamatus kujutatakse meisterlikult nii täiskasvanute kui ka laste maailma, siis sobib see lugemiseks kõigile, olenemata east. Teismelised saavad nautida noore Douglase juhtumisi, täiskasvanud autori mõtisklusi ja filosoofilisi arutlusi. Raamatu ja suve lõppemisel jäävad riiulitel möödunut meenutama võililleveini pudelid.

Paradiis, 2018. 288 lk

Advertisements

Ann Cleeves “Vareselõks”

Kui sa tahad lasta sündmustel rahulikult kulgeda, olla rahus, aga samal ajal tunda veidi ärevust ja pinget, loe Cleeves`i. Tegemist on krimiraamatuga, kuid mitte pelgalt. Kirjeldatakse tegelaste argielu, avatakse inimhinge, ka kurjategija oma. Sündmuste areng on just paraja tempoga, mitte ülearu kiire, kuid samas ei hakka lugedes ka igav. Siiski tuleb lugejal varuda aega nii peategelaste, kui ka neid ümbritsevate tegelaskujude elukäikude ja tegevuste jälgimiseks. Sujuv ja nüansirohke kirjutamisstiil paelub kindlasti ka neid lugejaid, kes ei ole just suured krimižanri austajad. Romaan on nauditav ka oma looduslähedase atmosfääriga, looduskirjeldusi pole küll ülearu palju, kuid Põhja-Inglismaa mägine pinnavorm on oluliseks taustaks toimuvale.

Kolme noore naise lood, kes vaatlevad elu täiesti erineva rakursi alt. Üks neist leitakse mõrvatuna. Seejärel lisandub sündmustiku arengusse neljas naine – politseiinspektor Vera Stanhope. Eriti värvikas ja ere, mahlaka keelekasutusega kuju, võib öelda paras frukt, kes asub sasipundart lahti harutama, aga ka oma minevikuga arveid klaarima.

Lisaks Vera Stanhope´ile on Cleeves loonud ehk tempokamagi „Shetlandi“ sarja, millest on eesti keelde tõlgitud praeguseks neli raamatut. Kõikide Cleevesi raamatute puhul püsib teadmatus kuni viimaste lehekülgedeni. Antakse vihjeid, kuid neist ei piisa, et lugejana müsteerium lahendada. Ikkagi jääb lõplik sõna lahenduse leidmisel autorile ja õhku rippuma küsimus, kas tapmist saab õigustada. Cleeves`i raamatute filmilikku taset näitab asjaolu, et ta teosed on olnud aluseks menukatele Briti krimisarjadele „Shetland“ ja „Vera“, millistest viimast alles hiljuti oli võimalik ETV vahendusel jälgida.

Varrak, 2018. 462 lk

James Robertson “Järgneb, ehk, Vestlused kärnkonnaga”

Raamatu nautimiseks ei pea tingimata uskuma, et kärnkonn oskab rääkida. Pigem seda, et inimene võib teatavas konditsioonis saavutada kontakti teise mõttelaadiga – kärnkonna, ajakirjaniku, seikleja omaga…Sündmustik ja tegelaskond on teoses üpris raju: nähtamatu Šotimaa, veini manustav kõnelev kärnkonn, saja-aastane värvika elukäiguga ergas poliitmatroon ja tema lustlik lapselaps, 50-selt uut elu alustav kirjanik, kolmeks lõhestunud isiksus, üks surnuauto ja palju viskit. Raamatu autor on ise HeadRead kirjandusfestivalil öelnud, et romaan käsitleb identiteedi muutumist. Sellest on kirjutatu põhjal siiski veidi raske aru saada.

Soovitav lugemine siis, kui aega on laiemalt käes ja pea pole täis kuhjatud argiseid olmeprobleeme või kui on kiire suutlikkus hüpata realismist irratsionalismi ja vastupidi. Arenenud huumorimeel tuleb selle raamatu lugemisel igal juhul kasuks, õieti on see eelduseks. Vastasel korral pole mõtet vestlusi filosofeeriva kärnkonnaga arendada. Raamatu lugemisel võib tekkida mõte osaliste hullumeelsusest, kuid nagu teatab saja-aastane vanaproua peab inimene lähtuma eeldusest, et ta ei ole hull, et maailm on tõepoolest selline, millisena ta seda näeb, küll on aga maailm iseenesest hullumeelne. Suhe maailma ja eluga on vaatenurga küsimus.

Robertsoni raamatu lugemine on omamoodi tunnetamise küsimus. Sündmusi ja inimesi ei saa võtta lihtlabaselt. Kui lasta asjadel omatahtsi kulgeda, siis võib nii mõndagi juhtuda, isegi kadunud toetuspind elu jalge all võib taas leida tugevama põhja. „Kärnkonnal“ on sugulasi ka Rootsis, nt Jonas Jonasson, Fredrik Backman, krimiautor Leif G. W. Persson…

Varrak, 2018. 408 lk

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist”

raamat-nelja-tee-rist

Raamat kuulub sarja „Moodne aeg“. See on sari, mis võib sind üllatada, ehmatada, jahmatada, rõõmustada, katki rebida, ühesõnaga tekitada tugevaid emotsioone. Ühise nimetajana võib selle sarja raamatute kohta öelda, et tegemist on terava sissevaatega inimhinge keerukusse ja inimelu mitmetahulisusesse. Moodsa aja inimesed räägivad üha vähem üksteisega, nad eraldavad ennast teistest, tundes samas üksindust, pettekujutelmi, soovi tavapärasest välja rabeleda, leida iseennast. Selle sarja raamatute lugemine nõuab süvenemist ja keskendumist, kuid kindlasti on nad kõik mingi nurga alt huvitavad ja eesmärgiks tundub olevat raputada tänapäeva mugavustsooni laskunud kodanikku. Sellest sarjast seni loetud headest raamatutest tõstaksin esile Houllebecqi, Barbery ja Kinnuneni.

Nimetatutest viimase debüütromaan viib lugeja retkele Põhja-Soome perekonnaloosse 19. sajandi lõpust pea tänasesse päeva. Sündmustiku peategelased on ema, tütar ning viimase mees ja minia. Raamat jaotub aastate kaupa peatükkideks, kusjuures peatükkide vahe võib olla ka kümmekond aastat. Igas peatükis kirjeldatakse küll üksikut olulist hetke, kuid antakse ühtlasi fragmentaarselt teada, mis on vahepeal juhtunud. Tegemist on justkui pusletükkidega, mida kokku pannes saad pildi ühe perekonna, ühe maja ja ühe riigi saatusest. Pilt ei pruugi tulla välja väga selge, kirjutamata ja ütlemata jäetu, tuleb lugejal ise juurde mõelda. Kõike ei saagi alati sõnadesse valada. Romaani ülesehitus on väga huvitav ja meisterlik. Ühe tegelase sisemaailma võime jõuda hoopis teise tegelaskuju silmade läbi.

Lähikondsetega mittesuhtlemine, oma mõtete ja tunnete endale hoidmine on probleemiks samavõrd kui oskamatult väljendatud sõnad. Lähedaste käitumine mõjutab meid rohkem kui ise arvame. Sündmustikku arendab edasi ka vana ja uue kokkupõrge, kus üks põlvkond ehitab, teine lammutab seda ja püüab omakorda uut luua. Raamatut võib võtta ka kui valikute raamatut. Kas valikud on alati õiged, saab lugeja ise otsustada. Või on nii, et õige on see, mida parajasti tunneme.

Lugege inimesed, lugege! Lugege Kinnuneni ja lugege teisi moodsa aja raamatuid, sest see on ju meie aeg.

Varrak, 2015

256 lk

Olavi Ruitlane “Vee peal”

vee-pealSüdamlik ja muhe, pealispinna all aga ka veidi traagiline ja kibe lugu elust kaheksakümnendate aastate alguse Võrus. Tegemist on autori tagasivaatega ühele perioodile tema noorusajast ning Ruitlase oskus mõelda end lapsepõlve on vägagi nauditav. Seikluslike juhtumuste taustal tulevad ilmsiks inimese olulised vajadusd õnne, mõistmise, hoolivuse ja armastuse järele.

Ehedalt ja armsalt kirjeldab Ruitlane lapsepõlvemaad, Tamula järve ja selle ümbrust. Tegemist on oma aja piltidega, kus inimlikkus seguneb ebainimlikkusega, headus kurjusega, mõistetav mõistmatuga. Lugeja ees rulluvad lahti kaheteistaastase poisi väikesed ja suured rõõmud ning mured. Ja kui on vaja endas selgusele jõuda või mõtiskleda maailma asjade üle, siis tuleb minna vee peale. Mõneti võib raamatut lugedes meenuda väike Illimar ja tema maailm.

Peategelast ümbritseb eluheidikutest aguliseltskonna kirev kaleidoskoop. Värvikas on ka seltskond, kes elab järves. Latikad ja haugid, linaskid ja särjed, igaühel oma välimus ja iseloom. Ja järv on see, mis peategelast enda poole tõmbab, mis on tema jaoks tõeliseks reaalsuseks. Järvel saad olla eemal kärast ja klatšist, probleemidest ja mõtetutest jagelemistest. Järvel on vaikus ja vabadus. „Kalamehed tunduvad puhta jää peal kaugelt vaadatuna nagu mustad kärbsesitatäpid. Ennast ma eemalt ei näe, aga kärbsesitatunne on ikka. Hea tunne. Järv on nii suur, see teeb kõik ülejäänu pisikeseks. Kodus võid jah õhku täis olla, aga pruugib sul ainult jalaga järve peale astuda, kui sust polegi rohkem järel kui ainult pisike must täpp.“

Soe põhitoon ja lihtsate asjade väärtustamine annab meeldiva lugemiselamuse. Raamat sobib sellisele täiskasvanud ja noorele lugejale, kes otsib raamatust elulist, helget ja inimhinge puudutavat.

ZA/UM, 2015

196 lk

Malle Salupere “Koidula: ajastu taustal, kaasteeliste keskel”

koidula-ajastu-taustal-kaasteeliste-keskelEestimaa auks on peetud palju kõnesid ja väljendatud sügavaid tundeid. Lühikesel iseseisvusperioodil on meie riik muutunud kiirelt iseenesestmõistetavaks ja igapäevaseks. Kohati tundub, et kõike ja kõiki kritiseerida on muutunud uueks normiks. Ühiskondliku elu valgusel ja äsja tähistatud Eesti ning kohe-kohe saabuval laulupidude juubelisünnipäeval on igati õige hetk meenutada Koidulat ja tema kaasaegseid. Suurepärase võimaluse selleks annab Malle Salupere aastakümneid kestnud töö tulemusena valminud teos Koidula-Jannseni ning laiemalt ärkamisaega käsitleva temaatikaga.

Kahtlemata on Koidula looming andnud inimestele oleviku julgust ja tuleviku lootust, ärgitanud vaimsust ning mõtestanud elus olulist. Käesolevas biograafias tooksin tähelepanekuna esile seni suuresti vaikelus olnud Koidula ühiskondliku rolli, mis on midagi palju enamat kui lihtsalt papa Jannseni sekretäriks olemine. Eestlased kõikusid kahe suurrahva vahel, kellelegi ei tulnud mõttessegi näha neid iseseisva riigina. Jannsenite ühiskondlik tegevus andis suure tõuke eestluse arenguks ja lõppkokkuvõttes ka riigi tekkimisele.

Peatükis „Eesti isamaa heaks“ saab tõmmata paralleele vabariigi taasloomisega – alguses on ühtsus suurem, hiljem muutuvad vaidlused õelamaks. Ja kui keeruline on väikesel inimesel ette näha tulevikku, pigem kaitstakse käesolevat olukorda, ollakse alalheitlikud ja saatusega leplikud.

Lydia Koidula roll naisena on nukker-liigutav. Miks kardetakse tarka naist? On kurb, kui ühiskonna normid ja hirmud  saavad isiklikule õnnele saatuslikuks. Kummaline oli mitmete Koidulale lähedaste meeste hukkamõist naise abielule Michelsoniga, kes ei olevat vaimselt ja kultuuripüüdlustelt temaga võrdne. Samas nende endi abikaasad olid kaugel valgustatusest. Küll aga võib Koidula intelligentsust ja silmaringi avarust pidada tema kaasaegsetest peajagu kõrgemaks. Hella Murrik-Wuolijoki sõnul oli ta „üks neist, kes on tulnud liiga vara ja kellele alati tehakse palju haiget“.

Ei saa alahinnata üksikisiku rolli ajaloo arengus. Kui Eestimaal ei oleks elanud Lydia Koidulat ja Johann Voldemar Jannseni, kas meil oleks praegu oma vaba maa? Koidula raamatu lugemise soovitus on kõigile, kes peavad lugu Eestimaast ja selle maa inimestest.

Tänapäev, 2017

568 lk

Andres Adamson “Mida koolis ei õpetatud: Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita”

Mida koolis_Kaaned_kavand_3.inddAjaloolase Andres Adamsoni raamatus pole hakatud üle kordama tavapärast ajaloolist põhifaktoloogiat. Autori sõnul piisab lugemise alustamiseks täiesti koolis õpitust. Edasi tuleb faktide üle mõtlema hakata. Ja fakte on raamatus palju. Ei saa öelda, et kõik Adamsoni poolt kirjapandu oleks läbinisti uudne või me oleksime seni ajalugu täiesti moonutatult õppinud. Pigem käsitletakse raamatus neid teemasid ja vaatenurki, mis on ühel või teisel põhjusel seni varju jäänud või on rõhuasetused teised olnud. Kas halbadeks ja headeks peetud ajad on seda tõepoolest olnud? Kuipalju on üldse eestlastest nende ajaloo kujunemisel olenenud?

Ei hakka raamatu teemasid ümber jutustama, lihtsalt esitan mõned fragmendid. Viimane suur näljahäda Eesti ajaloos sai alguse kõigest poolteist sajandit tagasi. Peatükis, kus võrreldakse Eesti ja Soome ajalugu selgub, et pikka aega oli „vanemaks vennaks“ hoopis eestlased. Kas kuldne Rootsi aeg on ikka olnud nii hea kui me harjunud mõtlema oleme. Autor arutleb ka selle üle, kas Venemaa naabrus oli eestlaste jaoks ikka nii hull. Peatükis muinasusundist leiab autor, et see on hulga hilisem rahvusromantiline nähtus. Näide Muhu rahvarõivastest „Tegelikult pärinevad nende värvilahendused alles Esimese maailmasõja järgsest ajast, kui meri hakkas randa ajama hulpivaid meremiine, täis miinikollast, tasuta koju kätte tulnud värvainet…“

Loetelu neist küsimustest, milles Andres Adamson peavoolu ajalooga võrreldes eriarvamusele jääb on pikk. Tundub, et mõned müüdid lükatakse ümber, aga mõned tekivad hoopis juurde ja kindlasti jääb alles valgeid laike, mis kajastust selles raamatus ei ole leidnud. Autoriga võib erinevates küsimustes kas nõustuda või vastu vaielda, aga mõtlemist ärgitav ajalookäsitlus on see kahtlemata. Arvan, et midagi uut ja huvitavat leiab raamatust iga ajaloo huviline.

Argo ,2018

357 lk