Kjell Westö “Väävelkollane taevas”

Elust on võimalik kirjutada tuhandeid lehekülgi ja ka siis võib tunduda, et neist jääb väheseks. Kjell Westö kirjutab suurepärase perekonnasaaga 400 leheküljel. Tihe tekst ja tekstitagune ruum, hea sõnakasutus ning oivaline jutustamisoskus. Raamat paneb mõtlema elu kaduvuse üle ja selle üle kui kiiresti kõik möödub.

Westö kirjeldab oma tegelast suhteliselt üksikasjaliselt, andes samas edasi pigem ajastut kui mingeid erilisi konkreetseid sündmusi. Tegemist on eepilise romaaniga, milles ei ole tugevat pinge kerkimist, haripunkti ja otste kokkutõmbamist. Peategelane räägib oma elust ja olust. Otseselt midagi nagu ei juhtugi, kuid raamatut on raske käest panna. Teos räägib sõprusest, armastusest ja inimestevahelistest suhetest. Samuti arutleb minategelane palju päritolu teemal:  kuidas kodu ja vanemad mõjutavad kellegi elu. Igal juhul on Kjell Westö suurepärane jutustaja.

Teost võib nimetada ka suhteromaaniks. Ühe poisi lugu ja sõprus, mis kestab aastaid, jõukate inimeste laste, õe ja vennaga. Sõprust, armastust, tülisid ja leppimisi, käsitletakse siin märksa sügavamalt kui traditsioonilistes armastusromaanides. Suureks saamine, elust ja ümbritsevast arusaamine 1960-ndadest tänaseni.

Peategelane armub oma sõbra Alexi õesse Stellasse. Nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub  ja ka neid muudab. Lahti rullub suguvõsa klantspildina näiv elu ja teisalt varjukülgedega tegelikkus. Kirjanikku iseloomustab tegelastele tundlik kaasaelamine. Romaan on psühholoogiliselt veenev, pisiasjades stiilselt ajastutruu ning ülesehituselt meisterlik, mis tegelaste päevapoliitilistes aruteludes, ootustes, lootustes ja kõhklustes mõjub kohati liigagi kaasaegselt. Maailma avardumisega laieneb ka silmapiir. Helesinisesse taevassse lisandub tugevaid toone ja tumedaid värve, kuid nendega tuleb õppida elama.

Eesti Raamat, 2018. 382 lk

Jean-Claude Mourlevat “Siluett”

Teos koosneb kümnest novellist, mis kirjeldavad inimeste heade kavatsuste ja saatuse riukalikkuse igavest vastuolu, andes edasi kahetsusväärset mõtet, et inimene loodab ja kavandab, jumalad aga naeravad või vaikivad. Kõik raamatusse koondunud novellid on lihtsa süžeega, aga väga omapäraste mustrite ja lahendustega kusjuures igaüks neist näitab eksistentsi absurdsust. Iga novelli lõpp selles kogus üllatab ootamatu puändiga. Algul võivad novellid tunduda humoorikad, aga lugude arenedes lisandub traagikat.  Nende erinevate lugude ühisosaks on elu julmus, aga elu võibki mõnikord olla karm. Autoril ei ole lugeja vastu mingit halastust: terav ora lükatakse sügavale hinge ning  lõpplahendused on halvad või väga halvad. Novellide kangelasteks on tavalised inimesed, kes tahavad õigesti käituda, anda endast parima, aga ikka läheb viltu.

Kujutage ette, et olete keskealine naine ning pikka aega armunud ühte näitlejasse ja siis tulebki ta teie linna filmivõtetele. Lehes ilmub kuulutus, et võtetele vajatakse naisosatäitjaid. Teile naeratab õnn ja te saate „siluetiks“, lähete oma armastatud näitlejaga koos voodisse, naeratate talle, tema naeratab teile …Võtete järel viite oma pere ja sõbrad filmi vaatama ja see, mis teie stseeni ajal ekraanile ilmub, on kõike muud, kui see, mida kujutlesite…

Novellis „Andestus“ jutustatakse raskesti haigest mehest, kes tahtis heastada kõik, mida ta oli eluajal teistele halba teinud. Sündmuste arenedes selgub, et härra Duc osutub täiesti terveks, mis ei vähendanud aga tema indu vanadele pattudele lunastust saada. Paraku see ei õnnestunud…

Mourlevat novelle lugedes tekib pingeseisund, mis ei lase lugemist katkestada. Sa ei saa rahulikult raamatut käes hoida ja unistada, vaid tahad lehekülge pöörata. Indrek Koffi suurepärane tõlge aitab veelgi kaasa selle novellikogu stiili ja keele nautimisele.

Draakon & Kuu, 2015. 143 lk

Jan Kaus “Kui mina ei ole mina”

Jan Kausi „Kui mina ei ole mina“ kuulub meenutustesarja „Kirjanikud omavahel“, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad meie kirjanduselu selle loojate omavaheliste suhete kaudu. Erinevad on autorid, nende mõttemaailm, väljenduslaad ja suhtlusring, kelle meenutustest ja tähelepanekutest kaasteeliste kohta moodustub mosaiik Eesti praegusest ja endisest kirjandusmaastikust. Lugejale avanevad põnevad isiksused, kes on omavahel kokku puutunud või kelle elud on põimunud  kas lühemat või pikemat aega. Nad on üksteist mõistnud või siis mitte mõistnud, armastanud ja vihanud, tülitsenud ja siis taas leppinud. Kahtlemata tuleks neil, keda kirjanike suhtedraamad rohkem huvitavad, parema ülevaate saamiseks tutvuda kõigi selle sarja autoritega. Lisaks Jan Kausile on oma mälestusi avaldanud ka Arvo Valton, Hando Runnel, Veiko Märka, Jaak Urmet, Maimu Berg, Sirje Kiin, Eva Park, Peeter Sauter, Jaan Kaplinski. Alustada võiks mõnest oma lemmikautorist või vastupidi sellisest autorist, kellega tahaks alles tutvust luua.

„Kui mina ei ole mina“ on kirjanikuks kujunemise ja kirjutamise lugu. Lugejal on võimalus kaasa teha autori aeglane, aga püsiv teekond kirjanduse mõtestamiseni. Maailm meie ümber on avar ja teelahkmeid palju. Ometi on iga inimese ümber neid kellelt saadud impulss käivitab meie sees oleva mehhanismi, tekitab soovi siseneda kirjandusmaailma, et seal ringi ekselda, lasta oma fantaasia vabaks ja tuua osake sellest vabadusest igapäeva reaalsesse maailma, lisades sinna värvi. Kirjandus on igavesti uudne ja lõputu maailm, mille avastamine on pidev ja samas lõppematu protsesss.

Jan Kausil on raamatus huvitav tähelepanek lugemise olemuse kohta „lasta teistsugused kogemused sügavale ajju, anda meid ümbritsevale kompleksussele võimalus ulatuda meie aju loodud piltideni maailmast.“ Süvenedes loetusse saame aru, et meie minas on lahustunud lugematul hulgal teiste minasid. Mina ja sina ning sina ja mina kohtume ning tekib hoopis uus arusaam. Tähtis on kirjutaja, aga väga oluline on ka kirjutatu vastuvõtmine, selle interpreteerimine. Jan Kausi „Kui mina ei ole mina“ annab kirjandushuvilisele köitva pildi autori arenguloost ning õpetajate ja mõttekaaslaste osast selles.

Hea Lugu, 2018. 128 lk

Ray Bradbury “Võilillevein”

Võilillevein süüvib 12-aastase poisi mõttemaailma, kuid eksivad need kes arvavad tegemist olevat ainult ühe nooruki suvemeenutustega. Lugeja, kes piirdub esimese kümnekonna leheküljega ei pruugi koheselt kirjaniku mõttemaailmaga haakuda ning võib ilma jääda suurepärase teose nautimisest. Bradbury teksti ja selle õnnestunud tõlke tulemusena saame osa sõnakasutuselt ja keelelt vägagi vaimustavast tekstist. Tegemist on raamatuga, mis lugemise edenedes hakkab sind üha rohkem kõnetama. Üksteise külge on pikitud episoode erinevate sündmuste, olukordade, isikute ja esemete muljetest. Autor on meisterlikult edasi andnud oma tundeid ja mõtteid.

Täiskasvanutena unustame pahatihti ära oma lapseea unistused ja hirmud. Kirjaniku eesmärgiks näib olevat läbi ühe suve meenutuste käsitleda igavikulisi teemasid: minevik ja olevik, elu ja surm, õnn ja õnnetus. Tihti oleme nagu väikesed lapsed kes jooksevad aina uute mänguasjade järele. Pigem tuleks otsida seda, mis on tõeliselt tähtis ja mõista, et õnn peitub meis endis. Väikesed asjad ja näiliselt väheolulised sündmused osutuvad sageli hoopis tähelepanuväärsemateks. Inimlikkus saab väärtuste mõõdupuuks.

Kuna raamatus kujutatakse meisterlikult nii täiskasvanute kui ka laste maailma, siis sobib see lugemiseks kõigile, olenemata east. Teismelised saavad nautida noore Douglase juhtumisi, täiskasvanud autori mõtisklusi ja filosoofilisi arutlusi. Raamatu ja suve lõppemisel jäävad riiulitel möödunut meenutama võililleveini pudelid.

Paradiis, 2018. 288 lk

Ann Cleeves “Vareselõks”

Kui sa tahad lasta sündmustel rahulikult kulgeda, olla rahus, aga samal ajal tunda veidi ärevust ja pinget, loe Cleeves`i. Tegemist on krimiraamatuga, kuid mitte pelgalt. Kirjeldatakse tegelaste argielu, avatakse inimhinge, ka kurjategija oma. Sündmuste areng on just paraja tempoga, mitte ülearu kiire, kuid samas ei hakka lugedes ka igav. Siiski tuleb lugejal varuda aega nii peategelaste, kui ka neid ümbritsevate tegelaskujude elukäikude ja tegevuste jälgimiseks. Sujuv ja nüansirohke kirjutamisstiil paelub kindlasti ka neid lugejaid, kes ei ole just suured krimižanri austajad. Romaan on nauditav ka oma looduslähedase atmosfääriga, looduskirjeldusi pole küll ülearu palju, kuid Põhja-Inglismaa mägine pinnavorm on oluliseks taustaks toimuvale.

Kolme noore naise lood, kes vaatlevad elu täiesti erineva rakursi alt. Üks neist leitakse mõrvatuna. Seejärel lisandub sündmustiku arengusse neljas naine – politseiinspektor Vera Stanhope. Eriti värvikas ja ere, mahlaka keelekasutusega kuju, võib öelda paras frukt, kes asub sasipundart lahti harutama, aga ka oma minevikuga arveid klaarima.

Lisaks Vera Stanhope´ile on Cleeves loonud ehk tempokamagi „Shetlandi“ sarja, millest on eesti keelde tõlgitud praeguseks neli raamatut. Kõikide Cleevesi raamatute puhul püsib teadmatus kuni viimaste lehekülgedeni. Antakse vihjeid, kuid neist ei piisa, et lugejana müsteerium lahendada. Ikkagi jääb lõplik sõna lahenduse leidmisel autorile ja õhku rippuma küsimus, kas tapmist saab õigustada. Cleeves`i raamatute filmilikku taset näitab asjaolu, et ta teosed on olnud aluseks menukatele Briti krimisarjadele „Shetland“ ja „Vera“, millistest viimast alles hiljuti oli võimalik ETV vahendusel jälgida.

Varrak, 2018. 462 lk

James Robertson “Järgneb, ehk, Vestlused kärnkonnaga”

Raamatu nautimiseks ei pea tingimata uskuma, et kärnkonn oskab rääkida. Pigem seda, et inimene võib teatavas konditsioonis saavutada kontakti teise mõttelaadiga – kärnkonna, ajakirjaniku, seikleja omaga…Sündmustik ja tegelaskond on teoses üpris raju: nähtamatu Šotimaa, veini manustav kõnelev kärnkonn, saja-aastane värvika elukäiguga ergas poliitmatroon ja tema lustlik lapselaps, 50-selt uut elu alustav kirjanik, kolmeks lõhestunud isiksus, üks surnuauto ja palju viskit. Raamatu autor on ise HeadRead kirjandusfestivalil öelnud, et romaan käsitleb identiteedi muutumist. Sellest on kirjutatu põhjal siiski veidi raske aru saada.

Soovitav lugemine siis, kui aega on laiemalt käes ja pea pole täis kuhjatud argiseid olmeprobleeme või kui on kiire suutlikkus hüpata realismist irratsionalismi ja vastupidi. Arenenud huumorimeel tuleb selle raamatu lugemisel igal juhul kasuks, õieti on see eelduseks. Vastasel korral pole mõtet vestlusi filosofeeriva kärnkonnaga arendada. Raamatu lugemisel võib tekkida mõte osaliste hullumeelsusest, kuid nagu teatab saja-aastane vanaproua peab inimene lähtuma eeldusest, et ta ei ole hull, et maailm on tõepoolest selline, millisena ta seda näeb, küll on aga maailm iseenesest hullumeelne. Suhe maailma ja eluga on vaatenurga küsimus.

Robertsoni raamatu lugemine on omamoodi tunnetamise küsimus. Sündmusi ja inimesi ei saa võtta lihtlabaselt. Kui lasta asjadel omatahtsi kulgeda, siis võib nii mõndagi juhtuda, isegi kadunud toetuspind elu jalge all võib taas leida tugevama põhja. „Kärnkonnal“ on sugulasi ka Rootsis, nt Jonas Jonasson, Fredrik Backman, krimiautor Leif G. W. Persson…

Varrak, 2018. 408 lk

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist”

raamat-nelja-tee-rist

Raamat kuulub sarja „Moodne aeg“. See on sari, mis võib sind üllatada, ehmatada, jahmatada, rõõmustada, katki rebida, ühesõnaga tekitada tugevaid emotsioone. Ühise nimetajana võib selle sarja raamatute kohta öelda, et tegemist on terava sissevaatega inimhinge keerukusse ja inimelu mitmetahulisusesse. Moodsa aja inimesed räägivad üha vähem üksteisega, nad eraldavad ennast teistest, tundes samas üksindust, pettekujutelmi, soovi tavapärasest välja rabeleda, leida iseennast. Selle sarja raamatute lugemine nõuab süvenemist ja keskendumist, kuid kindlasti on nad kõik mingi nurga alt huvitavad ja eesmärgiks tundub olevat raputada tänapäeva mugavustsooni laskunud kodanikku. Sellest sarjast seni loetud headest raamatutest tõstaksin esile Houllebecqi, Barbery ja Kinnuneni.

Nimetatutest viimase debüütromaan viib lugeja retkele Põhja-Soome perekonnaloosse 19. sajandi lõpust pea tänasesse päeva. Sündmustiku peategelased on ema, tütar ning viimase mees ja minia. Raamat jaotub aastate kaupa peatükkideks, kusjuures peatükkide vahe võib olla ka kümmekond aastat. Igas peatükis kirjeldatakse küll üksikut olulist hetke, kuid antakse ühtlasi fragmentaarselt teada, mis on vahepeal juhtunud. Tegemist on justkui pusletükkidega, mida kokku pannes saad pildi ühe perekonna, ühe maja ja ühe riigi saatusest. Pilt ei pruugi tulla välja väga selge, kirjutamata ja ütlemata jäetu, tuleb lugejal ise juurde mõelda. Kõike ei saagi alati sõnadesse valada. Romaani ülesehitus on väga huvitav ja meisterlik. Ühe tegelase sisemaailma võime jõuda hoopis teise tegelaskuju silmade läbi.

Lähikondsetega mittesuhtlemine, oma mõtete ja tunnete endale hoidmine on probleemiks samavõrd kui oskamatult väljendatud sõnad. Lähedaste käitumine mõjutab meid rohkem kui ise arvame. Sündmustikku arendab edasi ka vana ja uue kokkupõrge, kus üks põlvkond ehitab, teine lammutab seda ja püüab omakorda uut luua. Raamatut võib võtta ka kui valikute raamatut. Kas valikud on alati õiged, saab lugeja ise otsustada. Või on nii, et õige on see, mida parajasti tunneme.

Lugege inimesed, lugege! Lugege Kinnuneni ja lugege teisi moodsa aja raamatuid, sest see on ju meie aeg.

Varrak, 2015

256 lk