Sophie Kasiki "Daeshi pimedas öös"

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla nimetanud kõige laialt levinumaks, järjepidavamaks ja muserdavamaks inimõiguste rikkumiseks meie tänases maailmas. Samas on see endiselt väga levinud. Kirjastuse Sinisukk „Valges sarjas“ leiame raamatuid, mis taunivad ettekujutust, et naiste ahistamine, nendega mittearvestamine või nende suhtes vägivalla tarvitamine on normaalne ja aktsepteeritav. Paljud sarja raames ilmunud tõestisündinud lood on nö inimõiguste advokaadid. Naised räägivad neis eludest, mis on täis väärkohtlemisi, kultuurikonflikte, lootusetuid olukordi, valu ja leina. Samas on need tihti lood jõu leidmisest oma elu kujundamiseks. Oma lugude jutustamisega inspireerivad nad lugejaid maailma paremaks muutma.

Sophie Kasiki on prantsuskeelse autori varjunimi, mida naine kasutab ISIS-e võimaliku karistuse vältimiseks. Autor sündis Kamerunis. Ta oli kaheksa-aastane, kui ema surma järel saadeti vanema õe juurde Pariisi piirkonda. Pärast kooli lõpetamist saab temast kultuurikeskuses perenõustaja. Erinevate inimestega suheldes tutvub Sophie teiste hulgas kolme poisiga, kellega tal tekib tugev kontakt, ja keda ta hakkab kutsuma lasteks. Ühel hetkel poisid lahkuvad Prantsusmaalt ja ühinevad Süürias terroriorganisatsiooniga Daesh (Islamiriik), mis on olemuslikult meeste domineeritud ühiskond. Poisid võtavad peagi naisega ühendust ja ühel hetkel võtab raamatu autor oma nelja-aastase poja, lahkub abikaasa juurest ning suundub Süüriasse. Karm tegelikkus ei lase end kaua oodata, kuid tagasipöördumine endise elu juurde ei ole kerge.

Raamat on kirjutatud väga lihtsas vormis, võib isegi öelda fragmentaarselt. Sündmustikku antakse edasi olukirjelduse näol, kus lugejal on võimalus heita pilk džihaadi maailma. On tunda, et kirjutajale on tähtis teistele ja eelkõige iseendale selgitada oma tegevust. See on raamat neile, kes soovivad esmateadmisi Islamiriigist.

Sinisukk, 2018. 191 lk

Piret Kooli "Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI"

Elu on olemuslikult lugu. Selle kaudu püütakse möödunule anda tähendust. Piret Kooli on pannud kirja kunstniku, saatejuhi ja poliitiku Raivo Järvi elu ehk loo. Kunstniku nimi ei vaja tutvustust. See, et ta teeb suurena just kunstnikutööd , oli Raivole selge juba kolmesena. Tema jutupliiatsite seltsis on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Mäletame, kuidas ta põimis tervikuks jutu ja joonistuse ning keegi ei teadnud ette millega lugu lõpeb või milline elukas võib välja kasvada lihtsast detailist. Joonistamise maagiat ei jätnud ta kunagi. Raivo Järvi kaasabil oli võimalik tõdeda, et ilusaid lugusid saab rääkida ka kunstikeeles.

Autor on teinud palju intervjuusid Järvi lähedaste ja sõpradega ning tema abil on lugejal võimalus näha, mis peitus kunstniku välise laia naeratuse taga, milline ta oli inimesena. Raamatus paljastuvad ka Raivo Järvi traagilised eluseigad. Üks on selge: vanemad kasvatasid oma pojast džentelmeni, kes jäi viisakaks igas olukorras. Omalaadne veetlus saatis selle poisslapse teed ja toimetusi ka täiskasvanuna. Hella hingega, õrnaloomuliseks kasvanud mees oskas vajadusel olla tugev, kui elu seda nõudis. Kirjutise lõpus on vestlus Raivo poja Richardiga, kes kõneleb oma tugevast sidemest isaga, kuid viitab ka Raivo elu varjukülgedele. Elu ümber ei muuda. Kõik jooned, mida tõmbad, sinna ka jäävad. Raivo Järvi hindas väga privaatsust, kuid ometi oli ta persoon, kelle elu ja looming vääris raamatusse talletamist ning see sai teoks tema poja heakskiidul ja nõusolekul. Lõppsõnas ütles Richard Järvi olulise tõe: „ Ma ei kurvasta enam, et isa ei ole, vaid rõõmustan, et ta oli. Isa andis mulle elus kõik, ka kõige valusama kogemuse“.

Kahtlemata on lugu Raivo Järvist huvitav lugemine neile, kes armastavad elulooraamatuid. Samas on see lugemine, mis tuletab meelde, et elus on ka muid väärtusi peale elementaarse heaolu. Tähtis ei ole ainult küsimus, kelleks saada, olulisem on, milliseks inimeseks saada.

Pegasus, 2019. 266 lk

Michel Houellebecq "Alistumine"

Romaan jälgib keskealise eksistentsiaalses kriisis oleva mehe pilgu läbi ühiskonnas toimuvaid muudatusi. Tegemist on poliitilise utoopiaga, kus Houellebecq loob pildi islamismi kujunemisest Prantsusmaal. Koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad kodule ja perele. Raamat on tekitanud palju poleemikat, aga kui kirjanik peegeldab inimeste hirme niivõrd täpselt, et põhjustab üleriigilise skandaali, annab see tunnistust probleemide olemasolust ja kirjutatu usutavast mõjust.

Teose kirjandusteadlasest peategelane Francois on oma eluga tupikus. Seal, kus kõik on justkui lubatud, aga tegelikult ei paku rahuldust, vaid teeb hoopis õnnetuks, tundub lihtne ja selge sõnum pääsemisena. Igasugused dogmad, mis võivad olla võõrad, aga samas laiadele hulkadele sobivad, annavad kriitilisel hetkel inimesele pidepunkti. Näib, et sellise religiooni, mis lubab juba siin ja praegu kergemat, lõbusamat, rikkamat ja täiuslikumat elu, väärtus kodaniku silmis tõuseb tohutult. Romaani allhoovust tabada püüdes tekib küsimus, kas alistumine toimub õhtumaa tradistsiooniliste väärtuste kadumise tõttu, või vastupidi, püütakse alistumise abil vanu konservatiivseid traditsioone taastada.

Lisaks romaanis kirjeldatud poliitilisele alistumisele  võib kirjutatut laiendada ka inimese vaba tahte ja vaba mõtlemise alistumisele. See ei pruugi olla raske, mõneti võib olla isegi kergendus, mingi lahenduse leidmine. Kuid loota mugandatud kristluse ja islami sulamist, tarbimistsivilisatsiooni tervenemist on peategelasele kahtlemata ajutine ja näiv lahendus kriisist väljatulemiseks.

Tänapäeva heaoluühiskond pakub  liiga palju valikuid, mis tekitavad inimeses segadust ja seetõttu on selge, miks oodatakse ja ka leitakse must- valgeid lahendusi. Tekib küsimus, kas selles maailmas, kus traditsioonilised põhimõtted nõrgenevad, tuues kaasa identiteedi hääbumise, suudab islam lahendada ühiskonnas tekkinud pingeid. Sellele Michel Houellebecqi romaan „Alistumine“ vastust ei anna.

Varrak, 2016. 206 lk

Kjell Westö “Väävelkollane taevas”

Elust on võimalik kirjutada tuhandeid lehekülgi ja ka siis võib tunduda, et neist jääb väheseks. Kjell Westö kirjutab suurepärase perekonnasaaga 400 leheküljel. Tihe tekst ja tekstitagune ruum, hea sõnakasutus ning oivaline jutustamisoskus. Raamat paneb mõtlema elu kaduvuse üle ja selle üle kui kiiresti kõik möödub.

Westö kirjeldab oma tegelast suhteliselt üksikasjaliselt, andes samas edasi pigem ajastut kui mingeid erilisi konkreetseid sündmusi. Tegemist on eepilise romaaniga, milles ei ole tugevat pinge kerkimist, haripunkti ja otste kokkutõmbamist. Peategelane räägib oma elust ja olust. Otseselt midagi nagu ei juhtugi, kuid raamatut on raske käest panna. Teos räägib sõprusest, armastusest ja inimestevahelistest suhetest. Samuti arutleb minategelane palju päritolu teemal:  kuidas kodu ja vanemad mõjutavad kellegi elu. Igal juhul on Kjell Westö suurepärane jutustaja.

Teost võib nimetada ka suhteromaaniks. Ühe poisi lugu ja sõprus, mis kestab aastaid, jõukate inimeste laste, õe ja vennaga. Sõprust, armastust, tülisid ja leppimisi, käsitletakse siin märksa sügavamalt kui traditsioonilistes armastusromaanides. Suureks saamine, elust ja ümbritsevast arusaamine 1960-ndadest tänaseni.

Peategelane armub oma sõbra Alexi õesse Stellasse. Nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub  ja ka neid muudab. Lahti rullub suguvõsa klantspildina näiv elu ja teisalt varjukülgedega tegelikkus. Kirjanikku iseloomustab tegelastele tundlik kaasaelamine. Romaan on psühholoogiliselt veenev, pisiasjades stiilselt ajastutruu ning ülesehituselt meisterlik, mis tegelaste päevapoliitilistes aruteludes, ootustes, lootustes ja kõhklustes mõjub kohati liigagi kaasaegselt. Maailma avardumisega laieneb ka silmapiir. Helesinisesse taevassse lisandub tugevaid toone ja tumedaid värve, kuid nendega tuleb õppida elama.

Eesti Raamat, 2018. 382 lk

Jean-Claude Mourlevat “Siluett”

Teos koosneb kümnest novellist, mis kirjeldavad inimeste heade kavatsuste ja saatuse riukalikkuse igavest vastuolu, andes edasi kahetsusväärset mõtet, et inimene loodab ja kavandab, jumalad aga naeravad või vaikivad. Kõik raamatusse koondunud novellid on lihtsa süžeega, aga väga omapäraste mustrite ja lahendustega kusjuures igaüks neist näitab eksistentsi absurdsust. Iga novelli lõpp selles kogus üllatab ootamatu puändiga. Algul võivad novellid tunduda humoorikad, aga lugude arenedes lisandub traagikat.  Nende erinevate lugude ühisosaks on elu julmus, aga elu võibki mõnikord olla karm. Autoril ei ole lugeja vastu mingit halastust: terav ora lükatakse sügavale hinge ning  lõpplahendused on halvad või väga halvad. Novellide kangelasteks on tavalised inimesed, kes tahavad õigesti käituda, anda endast parima, aga ikka läheb viltu.

Kujutage ette, et olete keskealine naine ning pikka aega armunud ühte näitlejasse ja siis tulebki ta teie linna filmivõtetele. Lehes ilmub kuulutus, et võtetele vajatakse naisosatäitjaid. Teile naeratab õnn ja te saate „siluetiks“, lähete oma armastatud näitlejaga koos voodisse, naeratate talle, tema naeratab teile …Võtete järel viite oma pere ja sõbrad filmi vaatama ja see, mis teie stseeni ajal ekraanile ilmub, on kõike muud, kui see, mida kujutlesite…

Novellis „Andestus“ jutustatakse raskesti haigest mehest, kes tahtis heastada kõik, mida ta oli eluajal teistele halba teinud. Sündmuste arenedes selgub, et härra Duc osutub täiesti terveks, mis ei vähendanud aga tema indu vanadele pattudele lunastust saada. Paraku see ei õnnestunud…

Mourlevat novelle lugedes tekib pingeseisund, mis ei lase lugemist katkestada. Sa ei saa rahulikult raamatut käes hoida ja unistada, vaid tahad lehekülge pöörata. Indrek Koffi suurepärane tõlge aitab veelgi kaasa selle novellikogu stiili ja keele nautimisele.

Draakon & Kuu, 2015. 143 lk

Jan Kaus “Kui mina ei ole mina”

Jan Kausi „Kui mina ei ole mina“ kuulub meenutustesarja „Kirjanikud omavahel“, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad meie kirjanduselu selle loojate omavaheliste suhete kaudu. Erinevad on autorid, nende mõttemaailm, väljenduslaad ja suhtlusring, kelle meenutustest ja tähelepanekutest kaasteeliste kohta moodustub mosaiik Eesti praegusest ja endisest kirjandusmaastikust. Lugejale avanevad põnevad isiksused, kes on omavahel kokku puutunud või kelle elud on põimunud  kas lühemat või pikemat aega. Nad on üksteist mõistnud või siis mitte mõistnud, armastanud ja vihanud, tülitsenud ja siis taas leppinud. Kahtlemata tuleks neil, keda kirjanike suhtedraamad rohkem huvitavad, parema ülevaate saamiseks tutvuda kõigi selle sarja autoritega. Lisaks Jan Kausile on oma mälestusi avaldanud ka Arvo Valton, Hando Runnel, Veiko Märka, Jaak Urmet, Maimu Berg, Sirje Kiin, Eva Park, Peeter Sauter, Jaan Kaplinski. Alustada võiks mõnest oma lemmikautorist või vastupidi sellisest autorist, kellega tahaks alles tutvust luua.

„Kui mina ei ole mina“ on kirjanikuks kujunemise ja kirjutamise lugu. Lugejal on võimalus kaasa teha autori aeglane, aga püsiv teekond kirjanduse mõtestamiseni. Maailm meie ümber on avar ja teelahkmeid palju. Ometi on iga inimese ümber neid kellelt saadud impulss käivitab meie sees oleva mehhanismi, tekitab soovi siseneda kirjandusmaailma, et seal ringi ekselda, lasta oma fantaasia vabaks ja tuua osake sellest vabadusest igapäeva reaalsesse maailma, lisades sinna värvi. Kirjandus on igavesti uudne ja lõputu maailm, mille avastamine on pidev ja samas lõppematu protsesss.

Jan Kausil on raamatus huvitav tähelepanek lugemise olemuse kohta „lasta teistsugused kogemused sügavale ajju, anda meid ümbritsevale kompleksussele võimalus ulatuda meie aju loodud piltideni maailmast.“ Süvenedes loetusse saame aru, et meie minas on lahustunud lugematul hulgal teiste minasid. Mina ja sina ning sina ja mina kohtume ning tekib hoopis uus arusaam. Tähtis on kirjutaja, aga väga oluline on ka kirjutatu vastuvõtmine, selle interpreteerimine. Jan Kausi „Kui mina ei ole mina“ annab kirjandushuvilisele köitva pildi autori arenguloost ning õpetajate ja mõttekaaslaste osast selles.

Hea Lugu, 2018. 128 lk

Ray Bradbury “Võilillevein”

Võilillevein süüvib 12-aastase poisi mõttemaailma, kuid eksivad need kes arvavad tegemist olevat ainult ühe nooruki suvemeenutustega. Lugeja, kes piirdub esimese kümnekonna leheküljega ei pruugi koheselt kirjaniku mõttemaailmaga haakuda ning võib ilma jääda suurepärase teose nautimisest. Bradbury teksti ja selle õnnestunud tõlke tulemusena saame osa sõnakasutuselt ja keelelt vägagi vaimustavast tekstist. Tegemist on raamatuga, mis lugemise edenedes hakkab sind üha rohkem kõnetama. Üksteise külge on pikitud episoode erinevate sündmuste, olukordade, isikute ja esemete muljetest. Autor on meisterlikult edasi andnud oma tundeid ja mõtteid.

Täiskasvanutena unustame pahatihti ära oma lapseea unistused ja hirmud. Kirjaniku eesmärgiks näib olevat läbi ühe suve meenutuste käsitleda igavikulisi teemasid: minevik ja olevik, elu ja surm, õnn ja õnnetus. Tihti oleme nagu väikesed lapsed kes jooksevad aina uute mänguasjade järele. Pigem tuleks otsida seda, mis on tõeliselt tähtis ja mõista, et õnn peitub meis endis. Väikesed asjad ja näiliselt väheolulised sündmused osutuvad sageli hoopis tähelepanuväärsemateks. Inimlikkus saab väärtuste mõõdupuuks.

Kuna raamatus kujutatakse meisterlikult nii täiskasvanute kui ka laste maailma, siis sobib see lugemiseks kõigile, olenemata east. Teismelised saavad nautida noore Douglase juhtumisi, täiskasvanud autori mõtisklusi ja filosoofilisi arutlusi. Raamatu ja suve lõppemisel jäävad riiulitel möödunut meenutama võililleveini pudelid.

Paradiis, 2018. 288 lk