Elin Toona oli sunnitud nagu paljud eestlased põgenema 1944. aastal koos ema ja vanaemaga Eestist. Edasi järgnesid pagulusaastad Saksamaal ja Inglismaal. Hetkel elab Toona Ameerika Ühendriikides. Ta on kirjutanud romaane, avaldanud ka luulet, lühiproosat ja artikleid nii eesti kui ka inglise keeles ning raamatud oma vanaisast Ernst Ennost ja vanaemast Ella Ennost.
“Pagulusse” ei ole pelgalt mälestusraamat, vaid sisaldab ka oma aja lugu. Haarava süžee ja detailirikkuse tõttu võiks seda vaadelda nii ajalooromaanina kui ka ilukirjandusteosena. Tegemist on faktidel põhineva ning ajaliselt peatükkidesse jaotatud looga peamiselt kirjaniku lapse- ja noorpõlvest. Autor ise on raamatu lõpulehekülgedel nimetanud oma teost „„faktsiooniks“ – lõiminguks faktidest ja fiktsioonist, sellest, mida mu silmad nägid ja mida mu meeled tajusid põimituna kujutlustega ajast ja kohast“. Aeg võib moonutada mälestusi mingitest sündmustest, muuta meeleolusid, lisada midagi juurde või võtta ära, kuid õnnehetk või sügav kurbus jääb ning võib ajas omandada hoopis uue tähenduse.
Raamatus kirjeldatakse autori juba noores eas tekkinud keerulisi suhteid emaga ning läbi elu kestvat armastust vanaema vastu. Teos on üllatuslik ning mõjuv, täis põnevust ja emotsioone ning kindlasti ei jäta kedagi ükskõikseks. Kirjanik on julgelt kirjeldanud kohutavaid ning traumeerivaid kogemusi, alandust ja piinu, mida tal esimestel pagulusaastatel tuli läbi elada. Elin Toona lugu heidab valgust sellele ajajärgule Euroopas, kui põgenikud tulid vapralt läbi sõjakeerise, kuid rahuaeg oma igapäevaste nõudmistega sai nii mõnelegi saatuslikuks. Eriliselt karm oli elu Inglismaal, kus valitses tõeline „kastisüsteem“. Pagulasse suhtuti kui rämpsu ka siis, kui sul oli kolm võõrkeelt suus, tsiteerisid saksa keeles vabalt Rilket ja olles teenija, kuulasid hoopis Beethovenit… Noore Elini, tema ema ja vanaema keerukas teekond ning saatus aitab lugejal vabaneda nii mõnestki eksiarvamusest paguluses elatud elu lihtsusest. Ühtlasi jutustab teos lugu inimeseks kasvamisest ja inimeseks olemisest, julgusest unistada ja unistuse nimel tegutseda erinevate kultuuride mõju all, oma koha otsimisest. Selle asemel, et süüdistada väliseid olusid või teisi inimesi jõuab peategelane tõdemuseni, et oma elu saab muuta ikkagi ainult tema ise. Uues maailmas, millega ta peab nüüd kohanema, mõistab ta, et on vaja õppida mitte tagasi vaatama.
Elin Toona mälestusraamat on justkui üldistus Eesti pagulaste saatusest ning selle lugejaskond on tänu inglise keeles ilmunud algupärandile väga lai. Suurt lugejahuvi näitab ka praegune, raamatule tehtud kordustrükk. Enesele kindlaksjäämine ja oma väärikuse säilitamine, mis kiirgas vanaemast, on aidanud Elinil läbi elu tulla. See aitab ka lugejal mõista, et tähtis on märgata seda, mis teeb elu elamisväärseks.
Varrak, 2022. 456 lk
Viimsi Raamatukogu ajaveeb 